Neljas päev

Päev algas jälle väljasõiduga, seekord veidi lõuna poole, sihtkohaks väikelinn Suzzara ning eesmärgiks külastada noorte haridus- ja infokeskust (Informagiovani Suzzara - youth office for education and job search). Kohapeal selgus, et keskus teenindab noorte tööotsijate kõrval ka kõiki teisi, kel soov või vajadus enda elus muutus teha ning uus suund leida. Vestluste käigus selgitatakse välja, mis suund kliendile on kõige sobivam ning kas selleks on vaja ka midagi juurde õppida. Et paremini asjast aimu saada, jagati meid gruppidesse ja anti ka meile kätte kaardipakk, kus tuli erinevaid tööalaseid oskusi õigete elukutsetega kokku viia. Ega see nii kerge ei olnudki kui esialgu paistis, sest nii mõnegi elukutse puhul on vaja päris sarnaseid omadusi ja oskusi. Näiteks tuvastades farmerit jõuti ka loomaarsti- ja aedniku elukutseni ning eriti raske oli pihta saada jäätismüüjale, sest ega meil siin ju sellist elukutset väga palju ei kohta. Itaalias aga on värvikirevaid Gelato lette kõikjal, üks maitsvam kui teine.

Kui keskusest lahkusime oli tunda, et seekord on ilm juba veidike kevadiseks keeranud ning päike välja tulnud. Vaatamata senisele külmale nädalale oli Itaalia ikkagi õites ja kaunis, eriti tajus seda väikelinnas, kust meie tee nüüd jalgsi edasi viis. Järgmiseks sihtpunktiks oli Suzzara linnamuuseum (Museo Città del Premio Suzzara), mis osutus põnevate traditsioonidega kunstimuuseumiks, kus on juba aastakümneid toetatud itaalia kunstnike eneseteostust. Juba 50-st aastatest on korraldatud tööteemalisi kunstinäitusi, kus auhindadeks on olnud väga konkreetsed asjad nagu näiteks õmblusmasin, kohaliku lihatööstuse toodang või varematel aegadel hoopis päris elus siga või muu elukas :) Muuseum ja linn teevad tõhusat haridusalast koostööd ja seetõttu haakus see ka hästi meie projekti teemaga. 

Kätte oli jõudnud aeg keha kinnitada ning seekord viidi meid väiksesse delikatesside poodi, kus kohaliku toodangu müügi kõrvalt pakutakse ka lõunat. Kuna tegemist oli lihtsalt väikse lõunasöögiga, oli menüüs eelroale lisaks vaid kaks rooga - esimese primo piatto pasta ja teine spagettid :) Minu küsimuse peale, et kas on tavapärane süüa lõunaks kahte pastarooga, vastas meie vastuvõtja Laura, et lõuna ajal tahetakse süüa midagi kerget, seega liha ei sööda ja kaks pastat ongi ju see kerge toit. Nii et nautisime nn gluteenidieeti ja ei saa öelda, et me rahul poleks olnud. Kõik oli imemaitsev. 

Kohe peale lõunasööki sõitsime edasi, et samas piirkonnas külastada täiskasvanute tööalase koolituse keskust Centro Tecnologico, mis tegeleb otseselt ettevõtetele töötajate koolitamisega. Keskus nägi uus ja kaasaegne välja ning kiuna piirkonnas on palju erinevat tööstust (puidu-, mööbli,- masinaehituse), siis tööpuudust neil pole vaja karta. Ka meie sealoleku ajal harjutas üks noormees tõstukiga sõitmist, et saada sellel alal kutsetunnistus. Lisaks koolitamisega tegeleb firma ka erinevate toodete ja materjalide sertifikaatide väljastamisega - selle jaoks on neil laborid vastava tehnikaga, kus kõik täpselt järgi kontrollitakse. 

Seejärel viis meie teekond edasi Polironesse, kus giidide juhatusel tutvustati meile suurt ja uhket kirikut (Abbey and Monastery of Polirone of San Benedetto Po) ning täiesti sürri Põllumajandusmuuseumi. Päev oli olnud pikk ja inforohke ning tunniajane ajalootuur kirikus oli küll põnev, aga väsitav, mistõttu suhtusime pisukese umbusuga ettepanekusse külastada veel ka põllumajandusmuuseumi. 

Aga me ei osanud ette näha, et kõigepealt asus see kirikule kuulunud hoones, mis pealegi oli pärast mõne aasta tagust maavärinat veidi kahjustada saanud ja seetõttu mitte veel avalikkusele lahti ning et olime seal ainukesed ringihulkujad. Maja tundus nagu mingi vaimudemaja, kus tuvid sees vabalt ringi lendasid ning kõik eksponaadid mõjusid kuidagi tontlikult ja kiiksuga. Võibolla meie väsinud aju suutis ka rohkem fantaseerida ning kunagisetele tööriistadele, elu-olu kirjeldavatele kujukestele ja kõrgete lagedega ruumidele veidike vürtsi juurde lisada. Igastahes leidsime me nii nõidasid, lohesid, kurivaime kui reptiile, tuvidest rääkimata. Ja Aile pidi peaaegu kummitustemajja lukutaha ka jääma. Õnneks aga seda ei juhtunud ning asusime turvaliselt tagasiteele. ​

Päeva lõpetas pidulik paraad, kus iluteeninduse eriala õpilased esitlesid oma lõputöid. Õhtu teemaks olid maailma riigid ning ka sellele järgneval pidulikul õhtusöögil pakuti mitmekesist erinevate rahvusköökide sööke. Kõik oli loomulikult tehtud ja lauda kantud For.Ma õpilaste poolt. Tore, et nii paraadile kui õhtusöögile olid kutsutud ka õpilaste vanemad, kes uhkusest särades oma võsukeste etteasteid vaatasid. Meie oma projektiseltskonnaga saime olla selle ürituse külalised, sest sellist pidulikku paraadi korraldatakse igal aastal. On millest eeskuju võtta :)