Enne kui lennuk meid tagasi Eestisse viis oli meil paar tundi aega ka Milanos ringi vaadata.

 Nagu linnutiivul oli nädal AdELe projektiseltskonnas mööda lennanud ja oligi käes meie viimane ühine päev. Kogunesime jällegi koolimajja, et jalutada läbi armasate Mantova päiksepaisteliste tänavate viimasesse plaanitud sihtkohta - Mantova naiste tugikeskusesse (The Association of Life Aid Center (CAV)). Keskusesse on oodatud ainult naised, sellised, kes on mingil põhjusel hätta sattunud - näiteks lapsootel üksikemad või koduvägivalla käes kannatajad või hoopiski noored emad, kellel napib beebiriideid või hoopis teadmisi, kuidas paremini elus toime tulla. Keskus kooraldab nii kursusi kui pakub lihtsalt mõnusat kohta, kuhu tulla ja teiste omasugustega suhelda. Keskust juhib proua, kes pidavat olema Mantova rikkaim naine, sest tema abikaasale kuulub LUBIAM'i meesteriiete vabrik. Teda abistavad mitmed teised erinevatelt elualadelt pensionile jäänud naisterahvad, kes soovivad ennast rakendada ja oma teadmisi edasi anda. Kogu õhkkond selles keskuses lausa õhkas positiivsust ning rõõm meie kui rahvusvahelise seltskonnaga kohtumise üle oli silmnähtav.  

Ja oligi aeg minna tagasi kooli ja AdELe projeki Itaalia kohtumisele punkt panna. Itaallased andsid Hollandist kaasa saadud rändlipud teatepulgana üle järmistele ehk siis Horvaatia tiimile. Horvaatia tiim tegi pisikese isuäratuse ning tutvusta oma linna, mis peagi ka Euroopa kultuuripealinnaks saab ning kuhu kogu AdELe seltskond siis novembri kuus väga oodatud on. Ja Rijekas, täiskasvanute koolituskeskus Dante juhtimisel räägime juba järgmisest teemast, milleks on kursuste marketing, müük ja sihtgrupini jõudmine.

Ja nüüd algas meie vaba aeg ja kultuuriprogramm ning suundusime otseteed raudteejaama, et sõita Veronasse ja ära näha see kaunis linnake, kus kunagi Romeo ja Julia oma õnnetut armastuslugu läbi elasid ning Eurovisooni loost väidetavalt sinna ärakadumine imelihtne olema peaks (Lost in Verona). No ära me sinna keegi ei kadunud, aga linn on külastamist väärt ja oma viimase päeva õhtupooliku me sinna ka jätsime. Tore, et projekti viimane kohtumine on jällegi Itaalias, siis saab siia uuesti tagasi tulla. Tõenäoliselt jätkame For.Ma kooliga ka õpilaste praktikaprojektis koostööd, sest väike sõbralik Mantova oleks päris õige koht meie teenindus-ja kokapraktikate läbiviimiseks.

Päev algas jälle väljasõiduga, seekord veidi lõuna poole, sihtkohaks väikelinn Suzzara ning eesmärgiks külastada noorte haridus- ja infokeskust (Informagiovani Suzzara - youth office for education and job search). Kohapeal selgus, et keskus teenindab noorte tööotsijate kõrval ka kõiki teisi, kel soov või vajadus enda elus muutus teha ning uus suund leida. Vestluste käigus selgitatakse välja, mis suund kliendile on kõige sobivam ning kas selleks on vaja ka midagi juurde õppida. Et paremini asjast aimu saada, jagati meid gruppidesse ja anti ka meile kätte kaardipakk, kus tuli erinevaid tööalaseid oskusi õigete elukutsetega kokku viia. Ega see nii kerge ei olnudki kui esialgu paistis, sest nii mõnegi elukutse puhul on vaja päris sarnaseid omadusi ja oskusi. Näiteks tuvastades farmerit jõuti ka loomaarsti- ja aedniku elukutseni ning eriti raske oli pihta saada jäätismüüjale, sest ega meil siin ju sellist elukutset väga palju ei kohta. Itaalias aga on värvikirevaid Gelato lette kõikjal, üks maitsvam kui teine.

Kui keskusest lahkusime oli tunda, et seekord on ilm juba veidike kevadiseks keeranud ning päike välja tulnud. Vaatamata senisele külmale nädalale oli Itaalia ikkagi õites ja kaunis, eriti tajus seda väikelinnas, kust meie tee nüüd jalgsi edasi viis. Järgmiseks sihtpunktiks oli Suzzara linnamuuseum (Museo Città del Premio Suzzara), mis osutus põnevate traditsioonidega kunstimuuseumiks, kus on juba aastakümneid toetatud itaalia kunstnike eneseteostust. Juba 50-st aastatest on korraldatud tööteemalisi kunstinäitusi, kus auhindadeks on olnud väga konkreetsed asjad nagu näiteks õmblusmasin, kohaliku lihatööstuse toodang või varematel aegadel hoopis päris elus siga või muu elukas :) Muuseum ja linn teevad tõhusat haridusalast koostööd ja seetõttu haakus see ka hästi meie projekti teemaga. 

Kätte oli jõudnud aeg keha kinnitada ning seekord viidi meid väiksesse delikatesside poodi, kus kohaliku toodangu müügi kõrvalt pakutakse ka lõunat. Kuna tegemist oli lihtsalt väikse lõunasöögiga, oli menüüs eelroale lisaks vaid kaks rooga - esimese primo piatto pasta ja teine spagettid :) Minu küsimuse peale, et kas on tavapärane süüa lõunaks kahte pastarooga, vastas meie vastuvõtja Laura, et lõuna ajal tahetakse süüa midagi kerget, seega liha ei sööda ja kaks pastat ongi ju see kerge toit. Nii et nautisime nn gluteenidieeti ja ei saa öelda, et me rahul poleks olnud. Kõik oli imemaitsev. 

Kohe peale lõunasööki sõitsime edasi, et samas piirkonnas külastada täiskasvanute tööalase koolituse keskust Centro Tecnologico, mis tegeleb otseselt ettevõtetele töötajate koolitamisega. Keskus nägi uus ja kaasaegne välja ning kiuna piirkonnas on palju erinevat tööstust (puidu-, mööbli,- masinaehituse), siis tööpuudust neil pole vaja karta. Ka meie sealoleku ajal harjutas üks noormees tõstukiga sõitmist, et saada sellel alal kutsetunnistus. Lisaks koolitamisega tegeleb firma ka erinevate toodete ja materjalide sertifikaatide väljastamisega - selle jaoks on neil laborid vastava tehnikaga, kus kõik täpselt järgi kontrollitakse. 

Seejärel viis meie teekond edasi Polironesse, kus giidide juhatusel tutvustati meile suurt ja uhket kirikut (Abbey and Monastery of Polirone of San Benedetto Po) ning täiesti sürri Põllumajandusmuuseumi. Päev oli olnud pikk ja inforohke ning tunniajane ajalootuur kirikus oli küll põnev, aga väsitav, mistõttu suhtusime pisukese umbusuga ettepanekusse külastada veel ka põllumajandusmuuseumi. 

Aga me ei osanud ette näha, et kõigepealt asus see kirikule kuulunud hoones, mis pealegi oli pärast mõne aasta tagust maavärinat veidi kahjustada saanud ja seetõttu mitte veel avalikkusele lahti ning et olime seal ainukesed ringihulkujad. Maja tundus nagu mingi vaimudemaja, kus tuvid sees vabalt ringi lendasid ning kõik eksponaadid mõjusid kuidagi tontlikult ja kiiksuga. Võibolla meie väsinud aju suutis ka rohkem fantaseerida ning kunagisetele tööriistadele, elu-olu kirjeldavatele kujukestele ja kõrgete lagedega ruumidele veidike vürtsi juurde lisada. Igastahes leidsime me nii nõidasid, lohesid, kurivaime kui reptiile, tuvidest rääkimata. Ja Aile pidi peaaegu kummitustemajja lukutaha ka jääma. Õnneks aga seda ei juhtunud ning asusime turvaliselt tagasiteele. ​

Päeva lõpetas pidulik paraad, kus iluteeninduse eriala õpilased esitlesid oma lõputöid. Õhtu teemaks olid maailma riigid ning ka sellele järgneval pidulikul õhtusöögil pakuti mitmekesist erinevate rahvusköökide sööke. Kõik oli loomulikult tehtud ja lauda kantud For.Ma õpilaste poolt. Tore, et nii paraadile kui õhtusöögile olid kutsutud ka õpilaste vanemad, kes uhkusest särades oma võsukeste etteasteid vaatasid. Meie oma projektiseltskonnaga saime olla selle ürituse külalised, sest sellist pidulikku paraadi korraldatakse igal aastal. On millest eeskuju võtta :) 

Kolmas päev algas väga vihmaselt ja külmalt, kuid ônneks oli vaja jôuda ainult kooli, kust buss meid peale korjas ja mône kilomeetri kaugusel asuvasse loomeinkubaatorisse nimega Multifactory R84 viis. Seal räägiti meile, kuidas erinevad, kuid sarnase môtteviisiga Mantova ettevôtjad on koondunud ühe katuse alla, et kasutada ühises keskkonnas tekkivat sünergiat paremate loometulemuste saamiseks. Külastasime kübaratöökoda, fotostuudiot, lastepäevahoidu, kus tegeleti ka koolitustegevusega, aroomiteraapia- ja masaažikabinetti ning mitmeid muid põnevaid ettevõtmisi. Huvitavaid projekte tutvustasid erinevad noored nagu näiteks Fab Academy, kus 3-D printeri ja CNC-pingi abil arendatakse uusi tooteid ja valmistatakse prototüüpe.

Pärastlõunal sõitsime tagasi For.Ma-sse, kus nautisime jälle õpilaste tehtud lõunasööki. Edasine tegevus toimus praktilistes rahvusvahelistes meeskondades, mida juhtisid Hands on Food esindajad. Esiteks tutvustati meile innovatiivseid lahendusi, mis tundusid kui tulevikumuusika ulmefilmist - näiteks riietus, mis reguleerib temperatuuri ilmast sõltuvalt. Teiseks anti neljale tiimile ülesanne leiutada tehnoloogiline vahend probleemide lahendamiseks põllumajanduses, tervishoius, tootmises ja toitlustuses. Väikese mõtlemistöö tulemusel said valmis päris nutikad mudelid - kinnas, millega ära tunda, kas sinu valitud söök on sulle ka tervislik; lõikelaud, mis aitab säästlikult kasutada toorainet; kasvuhoone, kus on seadistatud mehhanism, mis vastavalt vajadusele reguleerib kasvukeskkonda ja kokatöö turvalisuse tagamine nutijalanõude-, kinnaste- ja prillidega. 

Õhtupoole tegime väljasõidu Castel Goffredosse ja tutvusime kohaliku ajaloo ja kultuuriga. Kultuuri on Itaalias igal sammul ja mitte vähe. 

Pärast eelmise õhtu külluslikku söömaaega selgus, et meie seltskonnas oli tekkinud paar tervisespordihuvilist (Toomas ja Marju) ... uups, tegelikult ikkagi Ingrit ja Aile, kes juba varahommikul kella seitsme paiku tegid jalutuskäigu kohaliku järve äärde. 
Edasi startisime üheskoos For.Ma maapiirkonna filiaali - Bigattera osakonda, kus õpetatakse erivajadusega õppijaid. Hommikupoolikul tutvustasid kõik partnerid oma organisatsiooni õppekavade koostamise rutiini, kus võis näha nii erinevusi kui sarnasusi. Eriti jäi meelde hollandlaste töö pagulaste koolitamisel, kus õpetatakse järjekindlalt ja väljatöötaud metoodika alusel inimesi õppima, ühiskonnas osalema ja tööturule astuma. See töö on väga viljakandev ja andnud juba mõõdetavaid tulemusi. ​

Edasi läks asi praktiliseks, sest AdELE projekti on kavandatud ka praktilised töötoad, kus osalejad saavad ise käe valgeks teha. Meid jagati kahte gruppi, kellest üks kaasaarvatud meie Marju, suundusid kööki ning tegelesid leivataigna valmistamisega. Teine grupp võis jääda õue ning kasvuhoones istustustööd teha. Istutasime peterselle ja mitte vähe! Selle eest tänavad itaallased meid veel terve talve. Meie jaoks oli suurimaks üllatuseks potis ette kasvatatud porgandipoisid. Erivajadustega õppijad kasvatavad ise oma köögilauale kõik maitsetaimed ja köögiviljad ning seda saime meie ka lõunalauas kogeda.

Aga pärast erivajadustega ôppijate poolt tehtud maitsvat lôunasööki saime me päris lähedalt nina sisse pista ehtsasse itaalia moetööstusesse. LUBIAM on perefirma, mis on tegutsenud juba 1911. aastast ning praeguseks on firma eesotsas juba neljas põlvkond. Kuna tegemist on perefirmaga, siis peetakse oluliseks pereväärtusi nagu näiteks lastehoid, ühised üritused, koolitused ja sotsiaalsed hüved oma töötajatele. Saime päris hea ettekujutuse, kuidas valmivad kvaliteetsed ülikonnad ning väikseid moevihjeid ka 2020 suviseks meestemoeks.

Peale hotelli hommikusööki sai Google map'i abil üles leitud meie partnerkool Formazione Mantova ehk For.Ma, mis asus väikese jalutuskäigu kaugusel kunagises nunnakloostris. Koolimaja nägi välja väsinud moega, ehkki renoveeritud oli teda korduvalt. Meie toredad vastuvõtjad Laura ja Andrea tegid väikese ülevaate For.Ma tegevustest ning seejärel suundusime ringkäigule, et tutvuda koolimaja ja tundidega. Üllatuseks oli meile see, et kõik õpilased tõusid püsti kui kari külalisi klassi sisse astus ning ka see, kui kenasti itaalia õpilased inglise keeles suhtlesid.